AvalehtEessõnadNäitedLähenemisedToetamineAnna vihje

Eessõna

Pille Liblik
Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja

Riik suunab: Lahendus on lapse ümber toimetavate täiskasvanute omavahelises suhtlemises.

Inimene on loomult uudishimulik. Õhinaga ruttab laps esimesel koolipäeval tarkust taga nõudma, sest kool tundub huvitav ja võimalusterohke. Lapsele on üldjuhul sisendatud, et koolis õpitakse tarkusi, mida tulevases elus vaja läheb ja samuti teab ta, et koolis peab hästi õppima, kui on soov saada häid hindeid. Aga tihtipeale on see sama laps juba lasteaiaeas alustanud tegelemist huvitegevusega ning jätkab seda kooliajalgi. Ta käib mõnes treeningus või kunsti- või muusikaringis või -koolis ning sealgi omandab ta tarkusi, millega naaseb iga päev kooli ja mis kujundavad teda kui arenevat isiksust. Tähelepanuta ei tasuks jätta ka ühiskondlikku aktiivsust ja omaalgatuslike ideede elluviimist, mida võimaldab näiteks osalemine noorteorganisatsioonide, noorteprojektide tegevustes. Inimene on tervik oma füüsilises ja vaimses arengus ja oma emotsioonidega. Laps võtab kooli kaasa kogu koolivälises tegevuses (noorsootöös, huvitegevuses või -hariduses) omandatu ja usub siiralt, et saab sellega koolipäeva jooksul silma paista. Ta on ju ometi õppinud midagi, millest õpetaja koolis ei räägi, sest see pole õppekavas üheselt ja täpselt kirjas. Aga kui õpetaja ei märka lapse omandatud teadmisi ja oskusi, siis võib pikapeale kahaneda motivatsioon koolis käia ja õppida, kool hakkab näima igav ja elukauge, otsekui ei arvestaks õpilase ootuste ja vajadustega.

Koolidel on võimalus arvestada teadmisi-oskusi, mida laps on väljaspool kooli omandanud ja samuti on neil õigus teha õpilase arengu huvides muudatusi või kohandusi õppeajas, -sisus, -protsessis ja -keskkonnas. Mõistagi peab see toimuma tingimusel, et õpilane saavutaks ette nähtud õpitulemused. Koolivälise tegevuse arvestamiseks saab ettepaneku teha nii kool kui ka õpilane või lapsevanem. Ettepaneku eesmärk peaks olema tubli rööprähkleva õpilase õpikoormuse vähendamine. Sageli on koolidel seda võimalust keeruline ellu viia, sest neil võib puududa teave, millega õppijad väljaspool õppeaega tegelevad. Sellise teabe saab kool ikka ainult lapselt või tema vanemalt. Tõsiasi on seegi, et ka õpilased ega nende vanemad pole teadlikud võimalusest taotleda koolilt mujal õpitu arvestamist ning seeläbi oma lapse õppekoormuse kujundamises kaasa rääkida.
Vanemate teadmised koolis toimuvast on pärit nende endi kooliajast ning veel kümmekond aastat tagasi räägiti suhteliselt vähe võimalustest lõimida üldhariduskoolis ja mitteformaalses õppes omandatut. Veidi teadlikumad vanemad, kes on sellisest võimalusest kuulnud, lähenevad koolile üsna konkreetse ettepanekuga vabastada laps mõne aine õppimisest, sest laps õpib ju ometi muusika-, kunsti- või spordikoolis. Pahatihti tekitavad sellised lihtsustatud ettepanekud arusaamatusi kooli ja vanema või ka huvitegevuse korraldaja vahel, sest kool teab, et tema kannab vastutust selle eest, et õpilane omandaks põhihariduse ja soovib oma vastutust hästi kanda. Koolil peab olema kindlus, et väljaspool kooli omandatu vastab kvaliteetse õppe tingimustele ja ettepanek õppeainest vabastada sellele kindlasti kaasa ei aita. Nii kujunebki olukord lapse jaoks selliseks, et seda, mida ta on pärastlõunal õppinud, ta järgmise päeva ennelõunal rakendada ei saa. Ka kodus elatakse kahes maailmas – ühte juhib üldhariduskool ja teist kogu see tegevus, milles noor osaleb vaba tahte alusel. Ning lapse päevakoormus aasta-aastalt aina kasvab ja kooliväsimus suureneb.

Milles võiks olla lahendus? Koolid, kus mujal õpitu arvestamine on heaks praktikaks kujunenud, kinnitavad, et koostöö nn päevakooli ja huvitegevuse korraldajate vahel loob lapsele koolirõõmu ja seab ka õpetajad/noortejuhid positiivse pingutuse ette. Kuidas siis teha nii, et rohkemates koolides jõutaks formaal- ja mitteformaalhariduse koostööni? Lahendus on lapse ümber toimetavate täiskasvanute omavahelises suhtlemises. Üldhariduskoolil on õigus ja kohustus selgitada lapsevanemale ja huvikoolile kooli eesmärke ja enda vastutust lapsele kvaliteetse haridusteenuse pakkumisel. Huvikoolil on õigus jagada enda õppekavast tulenevaid teadmisi ja oskusi, mida laps omandab, ja lapse väsimust märgates kohustus teha ettepanek üldhariduskoolile arutada läbi õigusruumist tulenevad võimalused olukorra muutmiseks. Lapsevanemal on kohustus oma last toetada tema õpingutes nii füüsilise, vaimse kui ka emotsionaalse kooliväsimuse ennetamiseks ja õigus saada teavet selle kohta, millised on võimalused õpet korraldada lapse huvidest lähtuvalt nii, et poleks vaja rääkida mõne aine õppimisest vabastamisest, vaid erinevates õppekeskkondades omandatu lõimimisest. Kolmepoolsed läbirääkimised koos õpilasega on lahendus, mis nõuab ennekõike head tahet ja aja planeerimist.

Meil kõigil on võimalus muuta õppimine huvitavamaks ja aidata kujundada eluga hästi toimetulevaid inimesi, kelle jaoks haridus on tervik ja haritus kujuneb erinevates keskkondades õpitu lõimimise tulemusena.

Pille Liblik

Riik suunab: Lahendus on lapse ümber toimetavate täiskasvanute omavahelises suhtlemises.

Katrin Joselin

KOV mõtiskleb: Õmblusteta õpitee kujundamine vajab aega ja pühendumist.

Marcus Ehasoo

Noor arvab: Kahe õppeviisi eraldi hoidmine ei tee kellelegi head, eriti õpilastele.

Edgar Schlümmer

Riik julgustab: Kooli ja noorsootöö koostööst on võita mõlemal osapoolel.