AvalehtEessõnadNäitedLähenemisedToetamineAnna vihje

Eessõna

Marcus Ehasoo
Eesti Õpilasesinduste Liidu esimees

Noor arvab: Kahe õppeviisi eraldi hoidmine ei tee kellelegi head, eriti õpilastele.

Olen küllaltki kindel, et iga noor on mõelnud sellele, et kool on raske, tüütu või keeruline. Samal ajal on neil huvipakkuvad hobid, mis valmistavad rõõmu ja pakuvad elamusi. Kõik see nii käibki, see on loomulik. Samas ei ole loomulik see, et noor niiviisi mõtlema peab. Oleks ju mõistlik, kui kooli ja hobi mõlema kohta saaks kasutada märksõnu põnev, väljakutsuv ja meeldiv.

Siin tulebki appi mõiste mitteformaalne õpe. Arvatavasti ei ole ühtegi noort, kes igapäevaselt mõtleb sellele, milliseid õpiväljundeid on midagi tehes võimalik omandada. Samas ei kahtle noored ka selles, et nii koolil kui ka huviringidel/hobidel on mõlemal omaette vajalik ja kasulik eesmärk.
See on ka põhjus, miks on vaja rääkida formaalsest ja mitteformaalsest koos, mitte eraldi. Eraldiseisvalt on tegemist oskuste ja õpiväljunditega, mis on teoorias küll olulised ja vajalikud, kuid neil puudub tervikpilt ja arusaam sellest, kuidas igapäeva elus ja väljakutsetes saadud oskusi ja teadmisi rakendada.

Võtame näiteks muusika. On ilmselge, et muusikakoolist saadav haridus erineb oluliselt sellest, mida õpitakse muusikatunnis. Kui muusikatunnis saab selgeks väga algeline muusikateooria, siis muusikakoolis õpetatakse klassikalist muusikateooriat intensiivselt vähemalt seitse aastat. Mõni inimene väidaks kohe, et muusikatunnil ei ole siis ju mõtet ning kui inimesel on huvi muusika vastu, siis peaks ta minema muusikakooli õppima. Tegelikult see päris nii siiski ei ole. Muusikakool õpetab küll süvendatult klassikalist muusikateooriat, kuid jätab edastamata muu olulise teabe, mis muusika temaatikaga seotud on: muusikažanrid, maailma muusika õppimine, muusika kombineerimine teiste õppeainetega jne. Ehk ei saa öelda, et üks või teine variant on parem või kasulikum – mõlemal on oma tugevused ja nõrkused.

Seepärast on vale väita ka seda, et noor, kellel on erialane huviring, ei peaks käima formaalses hariduses sama omandamas. See on lõppude lõpuks karuteene noorele endale, sest kunagi ei saa kindel olla, et formaalse ja mitteformaalse pakutu kattub – tihtilugu ei kattugi.
Ja siin on mõistlik tõdeda, et eesmärk peaks olema formaalse ja mitteformaalse õppe koostöö suurendamine, mitte selle lahterdamine. Kui hariduse eesmärk on pakkuda võimalikult laia teadmiste ja oskuste pagasit, siis on oluline, et lisaks formaalsele haridusele omandataks ka muid oskusi ja arusaamu. Kui vaadata mõlemale terminile otsa, siis iseenesest on mõlema õppeviisi puhul väärtused ja põhimõtted ju samad – õppimine peaks olema võimalikult individuaalne, lähtuma õppija vajadustest, tugevustest ja nõrkustest ning kasvatama noort selliselt, et tal oleks võimalik tulevases elus hakkama saada. Kahe õppeviisi eraldi hoidmine ei tee kellelegi head, eriti õpilastele.

Seega, mõtestagem, mis on formaalse ja mitteformaalse õppe eelised ja puudused. Kasutage neid eeliseid ning kombineerige neist selline tervik, mille peamine eesmärk on aidata saavutada neid eesmärke, mille oleme erinevates raamdokumentides ühiskondliku eesmärgina seadnud ja mis reaalselt ühe noore silmad särama paneb. Nii saame luua lisandväärtust, mis meie hariduse kvaliteeti veelgi tõstab.

Pille Liblik

Riik suunab: Lahendus on lapse ümber toimetavate täiskasvanute omavahelises suhtlemises.

Katrin Joselin

KOV mõtiskleb: Õmblusteta õpitee kujundamine vajab aega ja pühendumist.

Marcus Ehasoo

Noor arvab: Kahe õppeviisi eraldi hoidmine ei tee kellelegi head, eriti õpilastele.

Edgar Schlümmer

Riik julgustab: Kooli ja noorsootöö koostööst on võita mõlemal osapoolel.