AvalehtEessõnadNäitedLähenemisedToetamineAnna vihje

Eessõna

Katrin Joselin
Rakvere Linnavalitsuse kultuuri- ja noorsootööspetsialist

KOV mõtiskleb: Õmblusteta õpitee kujundamine vajab aega ja pühendumist.

Rakvere linn on astumas esimesi rahulikke samme mitteformaalse ja formaalse õppe koostöö suunas. Et toetada noorte mitmekülgset arengut ja kasvamist täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, on ainus võimalus noorekeskne lähenemine ja koostöö kõige ja kõigiga, mis noore ellu kuulub ja teda kujundab.

Kohaliku omavalitsuse (KOV) tasandil Rakveres veel selgeid lõppeesmärke seatud ei ole, kuna selleks peavad esmalt tekkima ühised arusaamised hariduse ja noorsootöö valdkonna vahel. Hetkel toimub seoses riigigümnaasiumi loomisega Rakveresse põhikooli võrgu ümberkujundamine ja loodame, et sinna mahub ka tugev side huviharidusega. Kuna tegemist on omavalitsuse jaoks uuendusliku lähenemisega, vajab see ilmselgelt põhjalikku eeltööd ja sellega me tegelemegi. Näiteks 2019. aasta sügise seisuga on Rakveres tehtud ühiskoolitus linna üldharidus- ja huvikoolide õpetajatele ning käivitatud projekt, mis soodustab esimese kooliastme puhul formaalse ja mitteformaalse õppe sidumist. Huvi koolituse vastu oli suur – osa võttis üle 150 noortega töötaja.

Kuigi nii formaalses kui ka mitteformaalses õppes on keskmes alati noor ja tema areng, siis on olulised erinevused, mida neist rääkides silmas pidada. Kool kui formaalhariduse asutus annab noortele põhiteadmised õppekavas kokkulepitud kujul ja mahus. Läbida tuleb kohustuslik programm ja see ei pea lähtuma noore huvist. Noorsootöös ehk mitteformaalses õppes on suurimaks rõõmuks töötada noortega nende vaba tahte alusel, luues võimalusi just noorte huvidest ja vajadustest lähtuvalt. Palju sõltub muidugi noorsootöötaja kaasamisoskusest ja avatud mõtlemisest, kuid tegevused on noorsootöös pigem hinnanguvabad ja see teeb protsessis osalemise noorele lihtsaks.

Huvikoolid tajuvad end mõnikord formaalse ja mitteformaalse õppe piirile jäävatena. Sarnaselt üldhariduskoolidega on huvikoolis astmeline ehk noore järjepidev osalemine ja õppimine noore edasise arengu seisukohalt väga oluline. Üldhariduskoolis käimine on noortele kohustuslik, huvikoolis käivad aga valdkonnast huvitatud noored vabatahtlikult. Kohustuslik mitte-huvipõhine õpe võib kaasa tuua olukorra, kus tundides peab õpetaja vaeva nägema, et õpilasi kuulama ja kaasa töötama panna. Samas huvikooli töötajad ei pea õppija tähelepanu pärast palju vaeva nägema, sest huvikoolis pakutavast osa võtma ajendab noort tema enda huvi.

Mis aga tekitab noortes huvi ja järjepidevust õppimisel? Koolikeskkonnad on muutunud ajaga väga ilusaks ja atraktiivseks, samuti on kooli õpetajad muutunud loovamaks ja innovaatilisemaks (tegelikult neid pärleid on olnud läbi aja mitmeid). Samas on oma „välise ilu“ ja sisseseadega maha jäänud mitmed noorsootöö asutused, mis ometigi on noori täis ja seda tulenevalt noorte vabast tahtest, mitte kohustusest. See näitab, et mitte ainult füüsiline keskkond ei paelu noori, vaid miski muu.

Noorsootöö oma erinevate valdkondadega võiks vägagi toetada kooli õppetegevust. Kui noor teab, et tal tuleb saada põhioskused, kuid väärtustatakse ka tema huvi ja annet, kasvab ka motivatsioon. Kui noor saab kasvada ja areneda keskkonnas, kus märgatakse, arvestatakse, toetatakse, kaasatakse ja tunnustatakse, siis on nii noorel kui ka kogukonnal tervikuna ainult võita. Kas KOVi võit on üks tubli noor või tulevane ettevõtlik kohalik kodanik – seda näitab aeg.

Suuremaks väljakutseks on noored, keda pole suunatud ja kelle tugevusi pole märgatud ning kes ise justkui ei oska õiget teed leida. Need on noored, kes pakuvad väljakutseid oma vanematele, koolile, politseile ja lastekaitsele. Siinkohal saab koostöö asutuste vahel aidata, sest mitteformaalsete õpivõimaluste abil saaks kaasata ja motiveerida noori tegema valikuid, mis aitaks nad „ree peale“ tagasi. Selleks koostööks on vaja ühiselt kokku leppida erinevate valdkondade rollid noore toetamisel ja kindlasti on vaja ka töötajaid koolitada.

Rääkides koostöö praktilisest poolest, on ka rida takistusi, kuid nende ületamine pole võimatu. Üldharidus- ja huvikoolides juhendavad noori tihti samad isikud. Hetkel on olukord selline, et kui tahta koolitundi hommikupoole näiteks huvikoolis läbi viia, pole selleks juhendajat kuskilt võtta. Üheks lahenduseks oleks huvikoolide töötajate palga tõstmine õpetaja palgaga samale tasemele, et inimene teeks valiku ning keskenduks ühele ametikohale. Ka koostöö erahuvikoolidega on oluline, sest arendatakse sama valdkonda ja võimalused on üldjuhul piiratud.

Samuti vajaks rohkem läbimõtlemist vahendite soetamine. Mõeldakse välja mitmeid uuenduslikke lähenemisi, kuid need on väga killustatud. Koostööd küll ollakse valmis tegema, kuid tekib küsimus – kes selle kinni maksab ja kes seda koordineerib. Tihti arvatakse, et koostöö on justkui noorsootöö huvi, initsiatiiv ja vajadus, kuid tegelikkuses on seda vaja noore mitmekülgseks arenguks süsteemis tervikuna – koolitööst jääb puudu praktilise oskuse saamine. Noor võib koolis õppida riigi ja KOV-i toimimist, kodanikuks olemist ja seadusi, kuid ise otsustusprotsessides osaledes ja näiteks osaluskogusse kuuludes saab ta praktilised teadmised, oskused, kogemused ja see toetab tema arengut tervikuna. Samuti on noorsootöös pakutavad malevad ja laagrid noorele olulised. Seal õpitakse tööd tegema ja toime tulema just enda oskustest lähtuvalt. Seega, noorsootöö võimalusi saab hästi kasutada noore „praktikabaasina“, andes võimaluse koolist saadud teadmisi päriselus proovida.

Rakvere linnas on selle aja jooksul, mil oleme astunud esimesi samme strateegilisema ja pikaajalisema koostöö poole, täheldatud, et koostööd soodustab osapoolte ühine huvi, milleks on noorte areng; mõlema osapoole (formaal- ja mitteformaalõppe) võrdne väärtustamine (palk ja puhkus); noore aja, andekuse ja huvi väärtustamise teadvustamine ning põhiteadmiste omandamise nimel koostöö tegemine (noore motiveerimine, kui motivatsioon õppimise suhtes kaob).

Koostöö abil on võimalik pakkuda noorele õpiteel mitmekesisemaid lähenemisi ning jõuda rohkem noorteni. Omavalitsus saab soodustada seda korrastatud ja toimiva struktuuriga, kus iga „lüli“ panus noore arengus on toetatud ja väärtustatud. Teadvustame selle mitmekülgse koostöö potentsiaali ning sammume selle realiseerimise nimel vaikselt, ent järjepidevalt edasi.

Pille Liblik

Riik suunab: Lahendus on lapse ümber toimetavate täiskasvanute omavahelises suhtlemises.

Katrin Joselin

KOV mõtiskleb: Õmblusteta õpitee kujundamine vajab aega ja pühendumist.

Marcus Ehasoo

Noor arvab: Kahe õppeviisi eraldi hoidmine ei tee kellelegi head, eriti õpilastele.

Edgar Schlümmer

Riik julgustab: Kooli ja noorsootöö koostööst on võita mõlemal osapoolel.